Piret Kannike

Pühendus minu taevalikule inglile Donnale!

Lapsepõlvest alates on mind ümbritsenud loomad (koerad ja kassid). Ma olen neid lapsest saadik väga armastanud ja nende sõprust nautinud, kuid sellele vaatamata lahkusid need loomad minu elust oma kolmanda eluaasta täitumisel, igaühel oma traagiline lugu.

Siis jõudis kätte aeg, mil võtsin endale esimese oma koera (segaverelise),  kelle nimeks sai Donna.
Ta oli minu esimene "päris oma" koer ja ma pidasin teda enda parimaks sõbraks ja kaaslaseks. Ma uskusin, et palju koera heas käitumises on loomulik ja arvasin et koer lihtsalt "teab asju" :). Ei olnud mul aimu koera koolitamisest ega kasvatamisest, ma lihtsal siiralt uskusin, et kui ma teda väga armastan siis sellest piisab - kuni jõudis kätte saatuslik päev ja Donna jäi auto alla minu enda silmade all. Donna oli just saanud kolme aastaseks.
Eks iga koeraomanik teab mida tähendab oma parima sõbra kaotus. Piinav hingevalu, pikad pisarates õhtud ja enda süüdistused,  mis ei lase pisaratel kuivada. Mõistsin äkki, et viga peab olema minus, kui olenemata sellest, et ma loomi väga armastan ja hoian lahkuvad nad siiski kõik minu elust!

Nii möödusid järgmised kuus aastat (sel ajal tegelesin palju hoiupaiga koertega). Painav hingevalu küll nõrgenes, kuid tundsin et osa minust on puudu: ma vajasin koera! Sõpra, kes on alati minu kõrval, lojaalne ja kes poeb minu südames kohta kuhu ükski inimene ei jõua.
Analüüsides oma eelnevat elu oma koerte ja kassidega mõistsin oma vigade jada. Vaid armastusest looma vastu ei piisa, vaja on ka aega, pühendumist looma olemusse ja tema vajadustesse. Minu koerakirg oli nii suur, et kuigi mul oli meeletu hirm oma sõpra jälle kaotada otsustasin võtta uue koera.
Pärast pikki otsinguid ja valikuid tuli minu ellu Gordoni Setter nimega Karu. Valinud küll pesakonna kõige rahulikuma kutsika, selgus üsna kiirelt, et tegemist on väga aktiivse ja päris keeruka isendiga. Otsustasin pühendada nii palju aega kui vaja, alustasin varakult kutsika kasvatamise ja koolitamisega. Karu pakkus mulle oma nooruses palju väljakutseid, mis viisid mind sügavuti koera olemust ja tausta avastama. Mida rohkem ma asjaga tutvusin seda põnevamaks see muutus! Läbides arvukaid koolitusi nii Eestis kui väismaal sain ma vastused kõigile oma küsimustele ja selguse minevikus tehtud vigade põhjustele.

Ja siis saabus Karu sünnipäev - ta sai kolme aastaseks. Ma kartsin seda päeva pikalt ette, iga päev pärast sünnipäeva oli kui uuestisünd, mida tuli tähistada. Muutusin päev päevalt enesekindlamaks veendudes et "see karma" on kadunud ja ma olen muutunud (Karu on nüüd juba kuuene)!
Mõni aeg hiljem lisandus meie perre veel teine koer - Gordoni Setter Abby (tema on täna juba nelja aastane) ja aasta tagasi kolmas koer Echo (siledakoonuline Pürenee lambakoer). Minu koerad on minu parimad sõbrad ja kaaslased minu elus.
Õppides pikka ja valusat õppetundi koera ja inimese vahelistest suhetest ja kooselust, tekkis mul soov aidata ka teisi koeri ja nende omanikke. Tundsin, et olen selle Donnale ja kõigile oma varasematele loomadele võlgu. Nüüd, kus ma oma koerte kõrval olen "õppinud selgeks nende keele", on mul suur kirg aidata ennetades koera ja tema omaniku vahelisi suhtlemisprobleeme.
Olen sillaks neljajalgsetele inglitele ja nende omanikele, et Donna võiks teisel pool vikerkaart minu üle uhke olla :).

(paremalt) Karu, Piret, Echo & Abby